Overview of the situation in the energy sector
Like the entire Estonian economy, the energy industry has recently undergone very big changes. Both the need for primary energy and the final consumption of energy have decreased by almost two times compared to 1990. Since 1993, energy consumption has started to stabilize. Domestic energy sources accounted for 61% of primary energy resources in 1997.
The specialty of Estonian energy is oil shalethe high importance of production and use in the energy balance. 1997 oil shale accounted for 52.8% of primary energy resources. It is produced in mines and quarries. The production volume has changed according to the demand of power plants and the oil shale processing industry. When in 1980 oil shale was produced 31.3 million tons, then in 1990. 22.5 million tons and in 1997 14.4 million tons. Oil shale is mainly used for the production of electricity, but also as a raw material in the chemical industry. The share of natural gas in primary energy supply has been 11-12% in recent years. Renewable energy sources include wood and, to a small extent, running water and biogas. Heating peat and wood formed in 1997. 12% of primary energy resources. 3 GWh of electricity was produced on the basis of hydropower, which is 0.03% of the total electricity production.
An increase in efficiency can be observed in energy use – the primary energy content of the gross domestic product has decreased by 30% compared to 1990, making up 1997. 4.93 MJ/EEK (in 1995 prices). In the same period, primary energy consumption per inhabitant has decreased by 40%, being 159 GJ/el. 1997 43 and 24% of primary energy was used to produce electricity and heat, respectively. 14% of primary energy was consumed in households, the same amount was used for the production of fuels (mainly shale oil and peat briquettes) and nearly 6% was used in transport. 95% of electricity was produced from oil shale. Both electricity production and consumption have slightly increased after a large decline during the transition period and have remained almost stable over the past 3-4 years. Fuel oil, natural gas and oil shale were mainly used to produce heat. The volume of heat production is 1990. Dropped from a level of 79 PJ to an average of 45-46 PJ in the last couple of years. Since 1993 the share of natural gas and heating oils in heat production has steadily increased.
In Estonia’s heating economy, district heating has been dominant until now , which accounts for nearly 70% of all heating. Although large investments have been made in district heating during the regaining of independence, there are still problems in this area. Due to the reconstruction of the systems, more economical use of energy and separation of some consumers, the consumption in the district heating system is decreasing and the general costs have increased. Repayments of loans made for investments are distributed among the consumers remaining in the district heating system, increasing the cost of the energy unit.
The impact of energy on the environment
Due to the structure of the economy, the energy sector is the biggest environmental influencer in Estonia. An unsolved problem so far is the treatment of excess water (pH 12 and above, heavy metals) from hydroashing of oil shale power plants that is discharged into natural water bodies. Other important environmental impacts of energy are sulfur and fly ash emissions entering the atmosphere. Based mainly on oil shale energy, 1.4 times more sulfur emissions leave Estonia through the atmosphere than enter Estonia from outside. In terms of NOx , however, Estonia receives nearly twice as many emissions from the outside than it emits from its own territory. The problem of the near future is CO 2 emission reduction, which requires investments to increase the efficiency of energy production and to implement savings measures. Mitigating the environmental impacts of energy is carried out in accordance with the action plan of the environmental strategy in the energy sector.
Energy legislation
The Sustainable Development Act lays down the foundations of the national strategy for sustainable development. According to the law, development is directed in economic sectors and in those areas where the pollution of the natural environment and the use of natural resources may threaten the natural balance or the preservation of biological diversity. The law specifically lists those branches of the economy for which a development plan must be drawn up to guide their development – energy is named first among the eight branches.
The legislation directly regulating the energy sector is the Energy Act . Several lower-level legislation arising from the Energy Act is still being drafted. The Energy Act regulates the fuel and energy market and state supervision of the fuel and energy economy.
Environmental strategy(1997) as a document approved by the Riigikogu defines the development directions and priorities of Estonian nature use and environmental protection until the year 2010. In doing so, it is based on the historically established main goal of Estonian environmental protection – to ensure a healthy environment that satisfies people and the resources necessary for economic development without significantly damaging nature, preserving the diversity of landscapes and life, and taking into account the level of economic development. With regard to energy, the goal is to reduce the negative impact of energy on the environment, to direct energy policy to the improvement of technology in order to produce and consume energy more efficiently, to use renewable energy sources more, to reduce the generation of gases that cause the greenhouse effect during energy production, to include all environmental protection costs associated with energy use in the price of energy.
A number of measures have been planned for the general goal of making energy environmentally friendly:
- adopt more efficient technology for ensuring fuel supply and energy production, transmission and consumption;
- encourage the use of less polluting fuel types;
- encourage energy conservation from producer to consumer;
- support the use of renewable fuel types and energy sources;
- reduce the negative impact of oil shale energy on the environment.
Specifically, the tasks directly related to the field of energy have been fixed.
By the year 2000:
– by applying the principle of good housekeeping, reduce the harmful effects of electricity and heat production on the environment.
By the year 2005:
– fix the development trends that take into account the environmental requirements of electricity production;
– encourage more efficient energy use by applying economic levers;
– to reduce the emission of dust and ash during electricity production in 1995. compared to 25%;
– stop using fuel oils rich in sulfur (sulfur content above 2%).
By 2010:
– bring the emission of pollutants in electricity production to the level coordinated with the European Union.
About the further development of energy
Riigikogu poolt 1998. a. veebruaris kinnitatud kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava on dokument, milles prognoositakse energeetika arengut peamiselt aastani 2005 ja käsitletakse põhimõttelisi arengusuundi kuni aastani 2018. Võtmeküsimus on põlevkivi kaevandamise ja kasutamise areng. Kuna põlevkivi kaevandamise kulud suurenevad põlevkivilasundite sügavuse kasvu, kütteväärtuse languse, transpordi ja tehnilise taseme hoidmiseks vajalike investeeringute, lõhketööde ja tööjõu kallinemise ning keskkonna- ja ressursimaksude kasvu tõttu, siis prognoositakse arengukavas põlevkivi kasutamise aeglast vähenemist. Kuigi põlevkivi osatähtsus energiabilansis hakkab langema ka seoses uute efektiivsete põletustehnoloogiate kasutamise ja energiajaamade rajamisega, võimaldab see kodumaine kütus koos turba ja puiduga tagada elektritootmise sõltumatust impordist ning aidata kaasa vedelkütuse strateegilise varu loomisele kodumaise põlevkiviõli tootmise baasil.
Joonis 3. Primaarenergia struktuuri muutumine aastani 2010.
Gaaskütuste osas näeb arengukava ette maagaasi osatähtsuse olulist tõusu, arvestades eelkõige selle kütuseliigi vähest keskkonnaohtlikkust. Energiatarbe juurdekasvust kaetakse suurem osa maagaasiga, mille osatähtsus primaarenergia tarbimises 10–15 aastaga kahekordistub. Maagaasi kasutamise juurdekasv peaks toimuma peamiselt piirkondades, kus puudub biokütuste ja turba ressurss nende majanduslikult põhjendatud kasutamiseks.
Raske ja kerge kütteõli osatähtsust Eesti primaarenergia bilansis kavandatakse vähendada praeguselt 6-lt umbes 4% tasemele. Nähakse ette meetmed nafta baasil toodetud kütteõlisid asendava põlevkiviõli tootmise stimuleerimiseks.
Arvestades suhteliselt suuri turba- ja puiduvarusid, nende kasutamise väikest keskkonnaohtlikkust ning positiivset mõju regionaalarengule ja tööhõivele, kavandatakse nende kütuseliikide osatähtsuse tõusu kütusebilansis. On kavandatud taastuvate energiaallikate ja turba kasutamise osatähtsuse suurenemine 2/3 võrra aastaks 2010 võrreldes aastaga 1996. Nende kütuste baasil kavandatakse elektri ja soojuse koostootmist, lähtudes kohalike ressursside otstarbekast kasutamisest.
Energiavõsa ja muu energeetilise biomassi tootmise võimalikku alustamist ja kasutuselevõttu kavandatakse analüüsida nende majandusliku otstarbekuse, regionaalarengu ja põllumajanduspoliitika seisukohalt ning EL-i direktiive ja põhimõtteid silmas pidades. Säästva arengu printsiipidest lähtuvalt plaanitakse pöörata tähelepanu olmejäätmete põletamisseadmete rajamisele ja biogaasi tootmisele. Samuti nähakse ette tuule- ja hüdroenergiaseadmete rakendamise ja kasutamis stimuleerimise kava väljatöötamine.
Varustuskindluse osas on oluline tarneallikate mitmekesistamine ja varude loomine. Seoses sellega kavandatakse arendada rahvusvahelist koostööd. Maagaasivarustuse osas sõlmitakse pikaajaline leping Lätiga maagaasi julgeolekuvaru säilitamiseks Läti maagaasihoidlates. Analüüsitakse Eestisse gaasihoidlate rajamise geoloogilisi võimalusi ja majanduslikku otstarbekust. Osaletakse aktiivselt rahvusvahelises koostöös uute gaasitrasside kavandamisel ja Eesti – Soome merekaabli ehitamisel.
Euroopa Liidu põhimõtete järgimine
Energiaseaduse koostamisel on arvestatud EL-i acquis communautaire’iga. Nii on leidnud kajastamist mitmed olulised EL-i energiapoliitika põhimõtted, mille rakendamine loob eeldused energiaturgude liberaliseerimiseks, mis soodustab konkurentsi teket ja tingib seega energiaefektiivsuse tõusu, mis omakorda on oluline keskkonnahoiu seisukohalt. Seda eesmärki teenivad energiaseaduse järgmised põhimõtted:
– tegevusalade eristamise kohustuslikkus;
– kolmanda poole vaba juurdepääs energiaedastusele;
– erinevate tegevusalade ristsubsideerimise keelamine;
– hinnakujunduse ja majandusarvestuse läbipaistvuse (hinnaselguse) nõue;
–regulatsiooni sisseviimine ja järelevalvesüsteemi korrastamine.
Energiaseadusest tuleneva aktina on majandusministri määrusega (1997) kinnitatud uued kvaliteedinõuded vedelkütustele. Arvestades Eesti võimalikku ühinemist EL-iga on koostatud töö- ja ajakava Eesti õigusaktide harmoneerimiseks EL-i energiasektorit reguleerivate õigusaktidega. Ühtlustusprotsess võib aega võtta 5 – 6 aastat.
Tulenevalt majandusolukorrast on EL-iga liitumisel Eestile raske probleem vedelkütuste julgeolekuvaru loomine. EL-i nõudeks oleva 90-päevase vedelkütuste tagavara (julgeolekuvaru) loomiseks ja kütuste vastastikuseks asendamiseks töötab Majandusministeerium välja konkreetse kava. Kütteõli varu loomisel arvestatakse põlevkiviõli kui kohalikku ja strateegiliselt sõltumatut kütust. Positiivselt saab märkida, et EL-i komisjoni arvamuses Eesti Euroopa Liidu liikmeks astumise avalduse kohta (Agenda 2000) nenditakse, et Eesti energiapoliitika eesmärgid vastavad EL-i omadele ja nendega on hõlmatud varustuskindlus energeetikas, sealhulgas mitmekesistamine, turupõhimõtete laialdasem kasutuselevõtt, keskkonnakaitse, efektiivsuse suurendamine ja Balti laiendatud koostöö energia valdkonnas.
Energiakasutusega seostuv maksustamine
Säästva arengu aspektist on oluline kasutada majandushoobasid mõjutamaks energiakasutust vajalikus suunas. Vastava majandusmehhanismi üheks olulisemaks elemendiks on maksusüsteem. Otseselt keskkonna saastamisega seonduvaid makse Eestis pole. Saasteaine teatud kogusest alates peab selle emiteerinud äriühing tasuma saastekahju hüvitist. Hüvitise määrad on seni olnud liiga madalad avaldamaks keskkonnahoiu aspektist soodsat mõju.
Riiklikus arengukavas on ette nähtud varustuskindluse ja tööhõive aspekte silmas pidades kütustele ja energiale diferentseeritud aktsiisimäärade rakendamine vastavalt EL-i põhimõtetele. Arengukavas rõhutatakse, et selline maksusüsteem peaks tagama kodumaiste kütuste konkurentsivõime ja looma soodustingimused taastuvate energiaallikate ning turba kasutamisele majanduslikult põhjendatud tasemel.
Keskkonnastrateegias on kavandatud, et vastavalt riigi sotsiaal- ja majandussfääri arengule ning keskkonnanõuete arvestamise vajadusele hakatakse järk-järgult evitama aktsiise, mis on diferentseeritud sõltuvalt toodete keskkonnavaenulikkusest ja kvaliteedist. Näiteks hakatakse arvesse võtma mootorikütuste pliisisaldust ning diisli- ja katlakütuse väävlisisaldust. Keskkonnastrateegias on maksupoliitika osas seatud eesmärgiks maksusüsteemi keskkonnasõbralikumaks muutmine, vältides samal ajal üldise maksukoormuse tõusu. Seega taotletakse selliste maksude kehtestamist, mis oleksid riigi- ja kohaliku eelarve tuluallikaks ning ühtlasi mõjutaksid positiivselt keskkonda, vähendades samas tulu- ja käibemaksu. Selliste võimalike maksude seas mainitakse ka energiamaksu.
Seni ainukese konkreetse sammuna on kehtestatud aktsiisimaks mootorikütustele ja kergele kütteõlile ning kütuseaktsiisi seaduse lisas on fikseeritud plaan nende aktsiisimäärade etapiviisiliseks tõstmiseks kuni 2001. aasta lõpuni. Kahjuks ei toimu Eestis maksude kehtestamine ja nende määrade muutmine praegu veel kompleksse lähenemise (kasutades näiteks vastavaid majandusmudeleid) meetodil, mis võimaldaks paremini arvestada riiklikke huvisid. Selle näiteks on aktsiisimaksu kehtestamine kergele, mitte aga raskele kütteõlile, mille kasutamisest tulenev keskkonnamõju on oluliselt suurem.
Specific measures based on the principles of sustainable development and environmental protection have established a 0% VAT rate for electricity produced on the basis of wind and water, until 31.12.2006. a. With the amendment of the Energy Act, the energy company ruling the market was obliged to buy the so-called alternative electricity (source: water, wind, sun, biomass, waste) at a price of 90% (60-90%) of the domestic consumer’s tariff.