Viimastel aastakümnetel on Maa elanike ette kerkinud rida keerulisi keskkonna- ja arenguprobleeme. Tööstuse ja tehnika areng, mis esialgu viis hüvede ja tarbimisvõimaluste kasvule, on teiselt poolt kaasa toonud rida tõsiseid ebakõlasid:
GLOBAALPROBLEEMID
Rahvastikuprobleemid
Maa elanike arvu tõus 1 miljardini 19. sajandi algul võttis 3 miljonit aastat. Juba järgmise 130 aasta jooksul rahvaarv kahekordistus ja jõudis 2 miljardini umbes 1930. aastal. 2000. aastal arvatakse Maa elanike arv olevat 6,3 miljardit. Isegi juhul, kui arengumaade rahvad suudaksid sajandivahetuseks vähendada sündimust 3,8 lapselt ema kohta 3,3 lapsele, suureneks maailma elanikkonna arv aastaks 2150 11,6 miljardini.
Eestis ei ole rahvaarvu ülemäärane kasv probleemiks, pigem on olukord vastupidine. Viimase rahvaloenduse andmeil elas 1989. aastal Eestis 1 565 662 inimest, neist 61,5% (963 000) eestlasi. Tähelepanuväärsed sündmused on arenenud alates 1988. aastast, mil algas sündivuse kahanemine nii venekeelse elanikkonna ja seejärel (1990.a.) ka eestikeelse elanike seas. Kuna samal ajal suurenes ka suremus, siis tekkis negatiivne (-5%) iive. Seega kahaneb Eesti rahvaarv praegu igal aastal ühe Põltsamaa linna võrra. 1995.a. elas Eestis 1 492 000 inimest, kellest 958 000 olid eestlased Tõsi, demograafid väidavad, et 1996. aastal olevat sündimuse langus pisut pidurdunud.
Eestile on iseloomulik, et suur osa rahvastikust on koondunud Põhja- ja Kirde-Eestisse, kus asuvad ka suuremad tööstusettevõtted. Samas regioonis on ka teravamad keskkonnaprobleemid Eripärane on ka see, et tervelt 1/3 eesti elanikkonnast elab Tallinnas
Jäätmeprobleemid
Rahvastiku arvu suurenemine toob paratamatult kaasa surve ümbritsevale keskkonnale. Tarbimise ja tootmise suurenemisega tekivad paratamatult jäätmeprobleemid.. Üha enam on kasutusel materjale (kilekotid, plastikpudelid), mille looduslik lagundamine nõuab aastasadu. Kuigi arengumaades piirdutakse tagasihoidlikuma tarbimisega, on jäätmeprobleem terav ka vaesemates riikides. Koos rahvastiku arvu kasvuga tõuseb ka jäätmete hulk, mida keegi kogu ega töötle. Nii kasvavad linnade ümber prügimäed, igal aastal kandub ookeanidesse 6,5 miljonit tonni prahti
Teadlased väidavad, et pinnas prügimägede all on lootusetult saastunud. Olmeprügist leostub välja kahjulikke ühendeid, pikemaajalise vihma korral tekib suures koguses mürgist nõrgvett. Lagunemise tulemusena tekib gaasilisi ühendeid, mis prügimäe ümber levitavad hingematvat lehka.
Tänapäevase prügila rajamisel saab tarvitusele võtta kaasaegseid abinõusid Takistamaks saaste imbumist pinnasesse kaetakse prügimäe alla kavandatav ala eelnevalt vastava kilega, prügilast eralduvat nõrgvett saab suunata kanalisatsiooni, eralduvaid gaase (metaani) võib koguda ja kasutada kütmiseks, prügilale on mõeldav ehitada puhastus- ja prügi töötlemise seadmed jpm.
Heitmed on probleemiks ka Eestis. Eestis on umbes 300 prügilat (arvestamata n.ö. mitteametlikke prahipaiku, mida on arvatavasti tuhandeid!), kuigi vabariigi suurust arvestades oleks optimaalne arv 20.
Aastas tekib Eestis ühe elaniku kohta umbes 300 kg olmejäätmeid. Kui aga arvesse võtta ka tööstusjäätmed (näiteks põlevkivi põletamisel tekkinud aher- ja saasteained, mis kuuluvad nn. ohtlike jäätmete hulka), siis tuleb ühe eestimaalase kohta 10 tonni jäätmeid aastas. See on rekordiline number kogu Euroopa jaoks.
Veekriis ja veekogude reostumine
Kuigi ligikaudu 71% Maa pinnast on kaetud veega, on vähem kui 1% sellest kõlblik joogiveeks, toiduvalmistamiseks, pesemiseks või põllukultuuride kasvatamiseks. Samal ajal on ilmne, et vee tarbimine kasvab kiiremini kui rahvastik. Samal ajal on maailma veeressursid jaotunud äärmiselt ebaühtlaselt: mõnel pool tuntakse teravat veepuudust, teisal teevad muret üleujutused.
Suurimad veekulutajad on maailmas põllumajandus, tööstus ja kodune majapidamine, Eestis on järjekord pisut teine: lõviosa (84%) veest tarbib tööstus, teisel kohal on põllumajandus (9%) ja ligikaudu 7% veest kulutatakse olmes.
Vastavalt elatustaseme tõusule kasvab ka igapäevane veekasutus: nii näiteks kulub tööstusriikides inimese kohta 220 liitrit vett ööpäevas, kuna arengumaades on see näitaja vaid 3 liitrit. Veepuuduse ja madala elukvaliteediga on tihedas seoses antisanitaarsed olud ning veereostus.
Viimane on veepuuduse või üleliia kõrval probleemi teiseks pooleks
Näiteks ka väike naftareostus võib saatuslikuks osutuda tuhandetele lindudele – kokkupuutel naftasaadustega kaotab nende sulestik veekindluse, mistõttu on nad määratud hukkumisele. Naftareostuse tagajärjel võivad hukkuda kalade mari ja maimud, tekkida väärarendeid, maksa- ja sugunäärmekahjustusi, hävib ka suur osa planktonist.
Nafta hankimine on eriti ohtlik arktilistes vetes (kuid ressursside ammendumise järel nafta kaevandumine just sinna kandubki) Külmades vetes võib merre sattunud naftat pidada praktiliselt igaveseks saasteks, sest sellistes tingimustes nafta ei lendu ega lagune.
Kui arenenud tööstusmaades on vee kasutamine juba ammu nii tehniliselt kui ka majanduslikult (vee hinna kaudu) korraldatud, siis paljudes arengumaades heitvett peaaegu ei puhastatagi. Endistes N.Liidu maades ja Ida-Euroopa riikides on tõhusamad veepuhastussüsteemid alles rajamisel. Eestis on viimastel aastatel saanud kaasaegsed puhastusseadmed rida väikelinnu.
Puhas joogivesi on probleemiks paarikümnes Eesti asulas, kuhu tuleb see tsisternidega kohale vedada.
Hapestumine
Õhuniiskusega ühinedes moodustavad väävli- ja lämmastikühendid happeid, mis happesademetena langevad tagasi Maale. Happesademed kahjustavad metsi, veekogude elustikku, kultuuriväärtusi jm.
Kõige esimesena täheldasid hapestumise märke rootslased oma maa lõunapiirkonnas. Tänaseks on seal ligi 4000 järve, milles happesus on 10-100 korda kõrgem normaalsest, Poola kaotab igal aastal nii lageraie kui ka saastatuse tõttu ligi 2 miljonit hektarit metsa. Rootslased peavad hapestumist üheks oma tõsisemaks keskkonnaprobleemiks. Leevendust on püütud leida koguni veekogude lupjamisest.
Eestis ei ole happesademed siiski kõige põletavam keskkonnaprobleem, meie metsade elu on päästnud happesust tasakaalustav paene aluskivim. Pigem on aastaid meie mureks olnud aluselised sademed ja liigne tolm Kirde-Eesti tööstuspiirkonnas, kus peamise kütusena kasutatakse põlevkivi ja toodetakse tsementi.
Iga-aastaseid saastekoguste numbreid uurides selgub, et viimasel ajal on õhk Eesti kohal märksa paranenud. Iseseisvumine tõi kaasa tööstustoodangu languse ja koos sellega ka saastekoguste vähenemise, seoses rekonstrueerimistöödega Kundas on vähenenud ka tolmukogused.
Seevastu on aga seoses autode hulga järsu suurenemisega oluliselt kasvanud transpordist pärineva saaste (eriti lämmastikoksiidide) osakaal: Õhku saastab nii vanade autode kui ka madala kvaliteediga kütuse kasutamine. Samuti on liikluskorraldus, tänavatevõrk ja ühistranspordi areng autode hulga niisugusele kasvule alla jäänud.
Osoonikihi hõrenemine
Fotosünteesi tekkega sadu miljoneid aastaid tagasi eraldusid atmosfääri hapnikumolekulid, moodustus osoonikiht. Arvatavasti just tänu osoonikihi tekkele sai võimalikuks elu väljumine veest maismaale, sest muidu hävitanuks Päikese ultraviolettkiirgus siin kõik elava.
1985. aastal avastasid teadlased aga osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal, osoonikihi ulatuslikku hõrenemist täheldati hiljem ka Põhja-Kanadas. Kaua arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kahtlused inimmõju kahjulikust toimest süvenesid seoses ülehelikiirete lennukite lendude ja nende heitgaaside sattumisega osoonikihi kõrgusele.
Läbi hõrenenud osoonikihi tungiv ultraviolettkiirgus võib suuresti mõjutada elu Maal: muuta taimede keemilist koostist, pidurdada nende kasvu jpm.. Antarktikat ümbritsevas ookeanis hõljuv plankton on mereloomadele oluliseks toiduks. Päikese ultraviolettkiirgus võib häirida planktoni paljunemist ja seeläbi ka kogu ookeani toiduahelat. Inimese tervisesse puutuvalt seostatakse osooniprobleeme üha sageneva nahavähiga, kuid osoonikadu võib ohustada ka silmi.
Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri paisatud saasteained, millest olulisimat rolli mängivad kloororgaanilised (CFC) ühendid ehk freoonid. Need on keemiliselt püsivad ühendid, mis võivad atmosfääris lagunemata ringelda sadakond aastat. Freoone kasutatakse külmutusseadmetes, vahu tekitamiseks olmekeemias (aerosoolid!), ehitusmaterjalide tööstuses, õhukonditsioneerides jm. Seega on CFC ühendid kerkinud esile just sel sajandil kuid juba praegu piiratakse nende kasutamist seoses nende keskkonnaohtlikkusega pea kõikides arenenud riikides
Kui 10-20 km kõrgusel stratosfääris etendab osoonikiht Maa elusorganisme kaitsvat osa, siis maapinna lähedal tekib osoon, mis on elusorganismidele kahjulik. Maapinna lähedal on osoon seega selgelt õhusaaste.
See osoon võib tekkida kahel viisil: osa sellest tekib n.ö. looduslikult, kuid sel moel moodustub vaid väike osa maapinnalähedasest osoonist. Märksa enam täieneb see kiht inimtegevuse läbi. Liiklusest, energiajaamadest jm. satub atmosfääri mürgiseid gaase, millest hiljem kujuneb keemiliste reaktsioonide läbi maapinnalähedane osoon.
Kliima soojenemine
Igapäevaelus puutume me kasvuhooneefektiga kokku oma aiamaal, kus kasvuhoone kilekatus laseb läbi küll päikesekiirgust, kuid ei lase välja ei soojuskiirgust ega veeauru. Midagi taolist sünnib ka Maa atmosfääris, kus “kile” asemel talitlevad nn. kasvuhoonegaasid, millest tuntuim on süsihappegaas. Viimane on elusorganismidele ohutu gaas, mis atmosfääris koos mõningate teiste gaasidega kogub soojust, hoides temperatuuri Maal elukõlbulikuna. Suurel hulgal atmosfääri kuhjudes võib seal koguneda nii palju soojust, et selle tagajärjel tõuseb temperatuur endisest kõrgemale. Nii moodustavad need gaasid Maale justkui “teki”, mille alla üha enam ja enam soojust kooondub.
Teadlastele teeb muret süsihappegaasi sisalduse vähene ent järjekindel tõus õhu seni üsna püsivas koostises. See on inimtegevuse ilmne tagajärg.
Kasvuhoonegaaside hulka kuulub peale süsihappegaasi veel umbes 30 ühendit. Nende hulka kuulub näiteks metaan, mida vähesel määral tekib looduses, kuid eraldub ka prügimägedelt ja biopuhastitest. Lisanduvad veel (lennukite heitgaasidest pärinev) dilämmastikoksiid, veeaur jt. Kõige enam koondavat aga soojust kloororgaanilised ühendid ehk freoonid.
Ülemaailmsele soojenemisele aitab suuresti kaasa ka troopiliste vihmametsade ja Siberi metsamassiivide hävitamine, sest taimkatte vähenemine tähendab ka süsihappegaasi sidumise vähenemist taimede poolt.
Teadlased on välja arvutanud, et viimase sajandi jooksul on Maa keskmine temperatuur tõusnud 0,3-0,70 C.
Kuna see on kõige suurem temperatuuritõus viimase 10 000 aasta jooksul, võib arvata, et niisuguste muutuste tagajärjed võivad olla ettenägematud. Kliimamuutus on nii kiire, et kõik taimed ja loomad sellega kohastuda ei suuda. Muutuvad paljude liikide levilad. Liike, mis küllalt kiiresti ei levi (näiteks puud), võib sel juhul tabada häving. Põhjapoolsetel laiuskraadidel vähenevad tundra ja taigametsade pindalad, ekvaatori ümbruses laienevad kõrbed. Temperatuuri tõus võib kaasa tuua suuri üleujutusi, torme ja teisi looduskatastroofe, samuti ettearvamatuid probleeme põllumajanduses. Liustike ja polaarmütside sulamise tagajärjel tõuseks maailmamere pind. Näiteks Eestis tuleks siis ümber ehitada kõik sadamad.
Kuna Eestis valdav osa energiast toodetaske põlevkivi baasil, mille põletamisel eraldub õhku hulgaliselt süsinikdioksiidi, siis oleme üheks suuremaks atmosfääri saastajaks kasvuhoonegaasidega. Kui Rahvusvaheline Kliimakomisjon seab õhusaaste piiriks 1,7 t CO2 eraldamist atmosfääri ühe inimese kohta, siis Eestis oli see number veel hiljaaegu tervelt 14,7.
1997. aastal ühines Eesti Kyoto konverentsil alla kirjutatud protokolliga, mille kohaselt tuleb kasvuhoonegaaside emissiooni atmosfääri vähendada aastaks 2010 8% n.ö. lähtetasemest.
Energiaprobleemid
Elu näitab, et mida parem on inimeste elujärg, seda enam tarvitavad nad energiat.
Tegelikult ei ole meil probleeme energia hulgaga, pigem on probleeme selle kasutamisega: sageli ei ole meil küllaldaselt kättesaadavat, kvaliteetset või odavat kütust. Samal ajal on tõsi, maakeral on ka piirkondi, kus kütusena on arvel iga oksaraag.
Energiaprobleemid on tihedalt seotud tarbimise ja jäätmeprobleemidega, sest tarbekaupade järjest suurenev ostmine ja kasutamine elanike poolt ärgitab tootmist laiendama, sellele kaasnevad täiendavad energiakulutused. Et energia tootmine tähendab alati ka saastamist, siis suurendab tootmise laiendamine ka saasteprobleeme. Järelikult – parim viis hoida keskkond puhtana on säästa energiat igal võimalikul moel.
Põhiline osa Eesti energiast toodetakse Kirde-Eestis, kus asuvad 2 suuremat põlevkivi baasil töötavat soojuselektrijaama – Eesti SEJ ja Balti SEJ. Seal on ka meil tõsisemad keskkonnaprobleemid.
Meie energiajaamades peamise kütusena kasutatav põlevkivi on tekkinud miljoneid aastaid tagasi iidsetest taime- ja loomajäänustest. Eestis võeti see kasutusele 1918. aastal ja teadlaste väiteil ammendatakse see lähema sajandi jooksul.
Põlevkivi põlemisel eraldub mitmeid happesademeid tekitavaid ja kasvuhoonegaase. Põletamisel lenduv tuhk tasakaalustab hapet, nii et selles piirkonnas on kõne all koguni aluselised sademed. Lisaks õhusaastele jäävad põlevkivi kasutamisest ümbruskonda ka kõrged aheraine mäed ja segipööratud pinnas. Aherainest välja uhutud fenoolid moodustavad ligi 80% veereostusest, mida Eesti Läänemerre saadab. Ammendatud kaevanduste tagastamine loodusele on omaette probleemiks. Õieti tuleks selle maavara kasutamist põhjalikumalt kaaluda, sest põlevkivi on ka arvestatavaks keemiatööstuse tooraineks.
Eestis on alustatud kütuse – ja energiamajanduse pikaajalise riikliku arengukava loomisega. On moodustatud majandusministrit nõustav Energeetikanõukogu, kus ühise laua ümber on koondunud energeetika- ja põlevkiviteadlased, energeetikaspetsialistid, poliitikud, keskkonnaeksperdid, sotsiaal- ja regionaalpoliitikud. Töötati välja pikaajalise riikliku arengukava kontseptsioon ja püstitati energeetikastrateegia põhilised eesmärgid. .Kõnealuses kavas ei käsitleta põlevkivi enam ainuvõimaliku energiaallikana. Selle kõrval soovitatakse ulatuslikumalt kasutada alternatiivseid energiaallikaid ja maagaasi, mis lubaksid vähendada praeguste tööstusrajoonide saastekoormust ning kokku hoida taastumatut loodusvara.
Tuumaenergia kasutuselevõtt Eestis on aga omaette arutlusteema.
Liikide hävimine
Mida mitmekesisem on meid ümbritsev loodus, seda vähem haavatav on meie elukeskkond – selline on üks keskkonnapoliitika juhtmõtteid.
Praegu tuntakse Maal kokku umbes 1,6 miljardit liiki. Iga päev kaob neist igavikku 50 – 100, põhjuseks kas otsene hävitamine inimese poolt, elutingimuste muutumine (ka saastumine), võõrliikide pealetung jms.
Arvatakse, et juba järgmise paarikümne aasta jooksul võib kaotsi minna iga neljas praegu Maal elavatest liikidest. Hävinud liigid viivad endaga kaasa inimese poolt kasutamata informatsiooni: võimalusi leida uusi toitumis- ja ravivõimalusi, vahendeid kahjurite või umbrohtude tõrjeks jpm.
Kuigi on ilmne, et igal liigil (ka inimesel sealhulgas !) on oma kujunemise, õitsengu ja hääbumise aeg, on vaieldamatu, et inimese ilmumine Maale on liikide kadumist tunduvalt kiirendanud.
Hävimisohus liike on võetud otsese kaitse alla, tähtis on säilitada haruldaste liikide elupaiku, rajada kaitsealasid jms. Seejuures on igale rahvale jäetud eesõigus omaenese loodusrikkuse eest hoolitseda.
Eestis on täheldatud mitmete haruldaste liikide (mõned kotkaliigid, must toonekurg ) arvukuse tõusu. Kotkaste kaitseks on Eestis rajatud koguni väikefirma. Paradoksaalne on olukord valgepõsk laglega, kes, olles kaitsealune lind mujal Euroopas, tekitab läbirändel Eesti põldudel peatudes meie talumeestele suurt kahju. On tekkinud olukord, kus kaitsealust lindu võib teatud tingimustel lasta, samuti kompenseeritakse talunikele teatud määral lindude poolt tekitatud kahju.
Haruldaste loomade päästmisel teevad tänuväärset tööd loomaaiad ja ka Tallinna Loomaaial on siin õige mitme programmiga töötades kanda oluline osa.. Loodusest pea kaduvad liigid annavad loomaaedades sageli kenasti järglasi, kuid nende tagasiviimine on peaaegu võimatu: loomaaaias üles kasvanud loomalapsed jäävad sageli infantiilseteks ega tule seega looduses toime. Nii on neid loomi ainus võimalus vaid loomaaedades hoida ja vaadata.