Metsad ja põllumajanduslikud kõlvikud, kaitsealad ning veekogud hõlmavad üle 95% Eesti territooriumist. Neid ökosüsteeme majandavad vastavad tegevusalad (põllumajandus, metsamajandus, kala- ja veemajandus). Paralleelselt konkreetse toodangu andmisega kaasneb elutagavate funktsioonide (public goods) täitmine.
Eestil oli enne Teist maailmasõda arenenud põllumajandus, mis võimaldas elanikkonna varustamise kohalike toiduainetega ja eksportida konkurentsivõimelist toodangut (eelkõige peekon ja või) paljudesse arenenud riikidesse. Ka plaanimajanduse tingimustes (aastatel 1945–1990) oli Eesti põllumajanduses suhteliselt kõrge tootmistase.
Taimekasvatuses kasutati palju mineraalväetisi – 1989. a. ühe põllumaa hektari kohta keskmiselt 266,7 kg toimeainele ümberarvutatult, 1985. a. isegi 289,3 kg, mis ületas üle kolme korra taimekasvatussaadustega põldudelt äratoodut ja loomulike kadudega kaasnevaid näitajaid. Herbitsiididega töödeldi peaaegu kogu suviteravilja külvipind. Mineraalväetiste tasakaalustamata ja herbitsiidide suhteliselt ohtra kasutamise, eriti kasutamisvigade tagajärjel reostusid veekogud ja moonutusid mikrobioloogilised protsessid mullas.
Loomakasvatussaaduste tootmine rajanes suures osas sisseveetavale ostujõusöödale. Väga paljud suurfarmid ja ka tavamajandid kasutasid suurtes kogustes jõusöödatehaste ostujõusööta, mille põhikomponendid (teravili, päevalill) olid kasvanud Ukraina ja Kasashtani steppides. Sisseveetava teraviljaga veeti meile ohtralt ka võõrumbrohtude seemet. Tootmise koondumine suurtesse loomakasvatuskompleksidesse põhjustas reostuse kontsentreerumist linnade ja asulate lähistel sõnnikuläga ja desoainetega.
Peale taasiseseisvumist toimunud üleminek turumajandusele kutsus esile suured muutused põllumajanduses. Ja jällegi oli Eesti omapärane: 1992.–1995. aastal oli meil põllumajanduse toetus negatiivne, teistes riikides seevastu oli toetus suur. Tootja subsideerimise ekvivalent (PSE) moodustas OECD maade keskmisena 41–42%. Eesti tootja subsideerimise ekvivalent on üks maailma madalamaid, ulatudes 9%-ni (s.o. üle viie korra madalam). Kõrgeim on see Ò veitsis – 80%. Teiseks omapäraks on tollimaksuta toidukauba importimise võimalus ka neist riikidest, kuhu eksportides võetakse meie kaubalt tollimaksu. Kolmandaks puudub meil kõigi toidukaupade kvaliteedi kontrollisüsteem, mistõttu saadakse Eestisse importida ülenormatiivsete lisandainetega, üle kasutusaja vana ning toksiliste elementide (raskmetallide) ja mükotoksiinidega saastatud ebakvaliteetset toidukaupa. Mineraalväetiste kõrge hinna tõttu on viimaseil aastail NPK toimeaineid kasutatud aga 20 korda, mürkkemikaale 15 korda vähem kui Hollandis.
Loetletud tingimuste tõttu on Eesti põllumajandus unikaalne. Imetlusväärne, et ta “siiski veel eksisteerib”.
Kuna Eesti põllumajandus ja eestlane näitab ennast üle ootuste elujõulisena, võib talle püstitada keerukaid ülesandeid, ka säästva põllumajanduse edendamiseks. Säästva põllumajanduse üldised eesmärgid on:
- kohaliku, ökoloogiliselt puhta tervisliku toidu tootmine oma rahvale ja ülejääkide väljavedu;
- põllumajandusmaa tootmisvõime säilitamine ja parandamine;
- looduskeskkonna tasakaalu säilitamine (ja elutagavate funktsioonide (ökoloogilise produktsiooni) kindlustamine);
- otstarbeka asustuse (regionaalse arengu) kindlustamise kaudu tervislike keskkonnatingimuste loomine väljaspool linnu elavatele inimestele;
- ökoloogiliselt ja majanduslikult otstarbekate maaviljelussüsteemide (külvikorrad, kultuuride ja sortide valik, tehnoloogiad, toiteelementide ja energia biokonversioon) väljatöötamine ja juurutamine, kindlustamaks puhta toidu ja elutähtsate toidukomponentide tootmise energiat säästvalt ja majanduslikult tasuvalt;
- mulla (mikro- ja makrofloora ning fauna), taimetoitainete ja energia ning maa-ainese kaitse lahendamine, kompostimise intensiivsete biotehnoloogiate arendamine ja ulatuslik kasutamine.
Üldiste eesmärkide raames kujunevad säästva põllumajanduse edendamise ülesanded aastate jooksul erinevaks. Vaatleme neid kolmel perioodil eraldi.
Kuni aastani 2002
Põhiliseks ülesandeks jääb soodsamate tingimuste loomine, et võimalikult suure osa toiduvajadustest katta naturaalse (võimalikult värske) konservandivaba kodumaise toodanguga. Selleks tuleb ette näha toidu kvaliteedi kontrolli tugevdamist piiril, kauba tolliväärtuse õigsuse kontrollimist ja toidukaupu importivate firmade litsenseerimist.
Samal ajal arendatakse biodünaamilist ja mahepõllumajandust. Olulise tähtsusega on ökoloogiliselt puhta toodangu eksportimise korraldamine.
Traditsioonilise (tava)põllumajanduse osa kujuneb seda suuremaks, mida väiksem on importtoidu osa. Mahepõllumajandustoodangu maht hakkab sõltuma eksportimis- võimalustest ja oma elanike ostujõust. Seda toodangut peaks agaralt pakkuma riikidele, kus põllumajandustootmine on ületanud (või ületamas) ökosüsteemide taluvusvõimet (Holland jt.) või maades ja piirkondades, kus energeetika ja metallurgia on kahjustanud ökosüsteeme või ületamas kriitilisi piire.
Põllumajandustootmisest välja jääv põllumaa tuleks hoida olukorras, mis võimaldab maa uuesti kasutusele võtta ilma suurte kulutusteta. Otstarbekas on mõneks aastaks kasutamata jäävale maale külvata liblikõielisi mitmeaastaseid heintaimi. Sobivates tingimustes kaalutakse metsastamist (valge lepp jt). Riigieelarvelised vahendid maaparanduseks peaks minema eelkõige suurte kuivendatud maa-alade soostumise ärahoidmiseks.
Teadusuuringute ja tootmiskatsetega on tõestatud, et piirkondades, kus ei peeta loomi nii suurel arvul, et see katab (mulla energiatarbe rahuldamiseks) orgaanilise väetise vajaduse, saab teatud külvikordade rakendamisega suhteliselt hästi tasakaalustatult lahendada põllu taimetoitaine- ja energiaringe probleemi. Säästva põllumajanduse arendamiseks on oluline propageerida selliste külvikordade rakendamist taimekasvatustaludes.
Välja töötatud on allapanuta sõnniku biotermilise kompostimise tehnoloogia, mis seob taimetoiteelemendid, peamiselt ammooniumlämmastiku, ainuraksete biomassi. Selle tehnoloogia rakendamine võimaldab suurfarmist saadava sõnniku kompostina realiseerimist kaubatoodanguks ning suhteliselt odavalt lahendada vastavad keskkonnakaitseprobleemid. Biotermilise kompostimise tehnoloogia on välja töötatud Eestis ja võib ekspordiartiklina huvi pakkuda.
Perioodi jooksul lõpetatakse maareform, mille käigus on vaja viia miinimumini põllu- ja metsamaa müük Eesti kodakondsust mitte omavatele isikutele ja välisfirmadele. Säästvat arengut võimaldav territoorium on Eesti suurimaid rikkusi ja rahva püsimajäämise eeldus.
Maareformi kulgemise tendentsid:
Põllumajanduse olukorda kajastab kasutatud haritava maa pindala (tuh. ha):
- 1939. a. u. 1000;
- 1950. a. alla 900;
- 1960. a. alla 900;
- 1970. a. u. 950;
- 1980. a. üle 1100;
- 1985. a. üle 1100;
- 1989. a. u. 1100.
Lähiaastatel kasutatava maa pind väheneb. Põhjuseks on loomade arvu vähendamine. Piima ja liha hinna alanemise tõttu vähendatakse nii lehmade kui ka sigade arvu. Hinnad alanevad seoses piima- ja lihasaaduste Venemaale ja Ukrainasse müümise raskustega. Paljudel juhtudel lisandub põhjusena talveks varutud vähene söödakogus. Väga tõsine põhjus on ka kontrollimatu toiduainete (ka tooraine – liha, piim, teravili) liigne sissevedu ning seadusandlus, mis võimaldab töötleva tööstuse eraldumist (lahutamist, sõltumatust tootjast) ja erastamist mitte-Eesti kodanikele või nende variisikutele. Kui palju maad hakatakse kasutama järgnevail aastail, sõltub põllumajanduspoliitikast.
Kui Euroopa Liitu astumiseni säilib praegune põllumajanduspoliitika – kõrge tollimaks ja ranged kvaliteedinõuded Eesti toidukauba eksportimisel Euroopa Liidu maadesse, Eestisse imporditava kauba tolliväärtuse määramine ilma referentshindadeta, kauba importimine ilma tollimaksuta, aeglane toetuste suurenemine põllumajandusele ja osaline toidukauba kvaliteedi kontrollimine importimisel, siis maa kasutamine 2002. aastaks võib väheneda 800 000 ha lähedale (stsenaarium A).
Kui enne Euroopa Liitu astumist, alates eelolevast aastast alandatakse ühenduse maadesse eksporditava toidukauba tollimaksu kordades, ökoloogiliselt puhas toit vabastatakse tollimaksust, toiduainetööstuse ettevõtetele antakse eurosertifikaate vähemalt poole tootmismahu ulatuses, imporditava toidukauba tolliväärtuse määramisel kasutatakse referentshindu, võetakse kasutusele tasakaalustustollid, jätkatakse põllumajandusele toetuste maksmist, imporditava toidukauba kõigi partiide kvaliteeti kontrollitakse ja toidukauba maaletoojatelt nõutakse tegevuslitsentsi, siis haritava maa kasutamine võib tõusta ühe miljoni hektarini (stsenaarium B).
Kasutusel oleva haritava maa pindala 2010. aastal (mil Eesti on Euroopa Liidus) oleneb peamiselt kahest tegurist – kasutusel oleva maa pindalast Euroopa Liitu astumisel ja edukusest mahepõllumajanduse toodangu välisriikidesse realiseerimisel.
Kui Euroopa Liitu astumise ajaks kasutatava maa pind väheneb 800 000 hektarini ja Eestile kehtestatakse oluliste põllumajandussaaduste tootmise kvoodid liikmeksastumise aja tegelikul tasemel ning mahepõllumajanduse toodangu eksportimisel ei ole edu, siis kasutatava maa pindala võib taastuda praegusel tasemel, s.o. 860 000 ha (stsenaarium Aa). Kui aga ökoloogiliselt puhta toidukauba eksportimine hakkab minema edukalt, siis kasutatava maa pindala võib tõusta ühe miljoni hektarini (stsenaarium Ab). Kui Euroopa Liitu astumise ajaks kasutatava maa pind tõuseb ühe miljoni hektarini, siis edutu mahepõllumajanduse juures kasutatava maa pind võib suureneda vähesel määral (1 040 000 ha) (stsenaarium Ba), eduka mahepõllumajanduse korral aga võib peaaegu kogu haritav maa olla kasutatud (1 100 000 ha) (stsenaarium Bb).
Kaugemas tulevikus (2025 aastaks) arvatavasti haritava maa pind veidi väheneb hoonete, teede jms. alla mineva maa arvel. Vähemtõenäoline on uute maade ülesharimine. Võib arvata, et siis on kasutusel kogu haritav maa.
Perioodi jooksul on vajalik:
rajada piirkondlikud säästva arengu (SA) nõustamiskeskused koos eksperimentaalsete tootmiskeskustega ökoloogiliselt ja majanduslikult (sh. energeetiliselt) otstarbekate maaviljelus- ja loomakasvatussüsteemide juurutamiseks;
alustada programmiga “Roheline kodu”.
Kuni aastani 2010
Eesti põllumajanduse arengut mõjutavad Euroopa Liitu astumise probleemid. EL–i liikmena kaovad tollimaksu ja toidukvaliteedi küsimused, sest rakendada tuleb EL-i eeskirju. Tõenäoliselt on Eestil otstarbekas arendada mahepõllumajandust, sest meie eeliseks on mitu aastat kestnud peaaegu kemikaalidevaba põllundus ja suhteliselt puhas looduskeskkond. See omapära võib osutuda määravaks meie kohale EL siseses tööjaotuses. Eesti nagu kõigi arenenud maade probleemiks sel ajal võib kujuneda migratsioonioht arengumaadest. Suutmata kiiresti kasvavat rahvastikku ära toita, võib kujuneda nõue, et arenenud maad peavad vastu võtma näljahädalisi.
Üheks võimalikuks probleemi leevendamise võtteks võib kujuneda toidu ja tehnoloogiate eksportimine ohtlikesse piirkondadesse hoidmaks ära meeleheitlikku väljarännet. Kui nii otsustatakse teha, siis võib põllumajanduses kujuneda suunaks toota efektiivseid ja lihtsalt veetavaid saadusi, nagu taimeõli energiavajaduse ja lõssi(piima)pulbrit valguvajaduse katteks.
Kuni aastani 2025–2030
Arengut ei saa kuigi täpselt ette näha, vaid peab piirduma üldsuundadega, mille alusel saab ligikaudselt ennustada olukorda põllumajanduses. Kui rahvastiku arv maailmas jõuab aastaks 2025 7,5 ja 8,5 miljardini, siis võib see viia mõne piirkonna katastroofilise ülerahvastumiseni. Seetõttu suureneb tõenäosus, et väiksema asutustihedusega piirkonnad hakkavad toiduga varustama näljahädalisi inimesi. Siit järeldus, et kasutusele võetakse ka praegu kasutamata põllud. Põllumajanduse arendamine säästvana neis tingimustes nõuab paljude teadusuurimuste ellurakendamist. Erilist tähelepanu väärib inimese toidutarbe ökonoomsema rahuldamise võimaluste väljaselgitamine ja selle alusel põllumajandustootmise korraldamine. Arvutused näitavad, et inimese loomse valgu vajadust on ühtede saadustega (munad, piim) võimalik katta palju kordi väiksema põllumaa ja energia kasutamisega kui mõne teise saadusega (veise- ja lambaliha). Põllumajandus kujuneb üheks prioriteetsemaks tegevusalaks üldse.
Põllumajandussaaduste säästev tarbimine
1. Primaarne ja strateegiliselt universaalseim inimolevuse olemasolu ja riigi iseseisvust võimaldav ning määrav tegur on (kohaliku) inim- ja loomatoidu igapäevane olemasolu ning rakendatava energiakandjaga kohalik või kodumaine kindlustatus.
2. Statistiliselt keskmise (sünnist surmani) inimese kehamass on u. 45 kg. Selline keskmine inimene vajab päevas (ligikaudu vajadust 80% täiskasvanu tarbest):
– söödavat toidukuivainet 400 g
– metaboliseeruvat energiat 9,2 (2200) MJ (kcal)
– valku (proteiini) 45 g
sellest taimset 30 g
loomset 15 g
Peale nende põhikomponentide vajatakse veel ligemale 40 toitefaktorit (aminohapped, vitamiinid, mineraalained), mida juba sisaldab või peaks sisaldama (või osaliselt lisatuna) eelnimetatud toidukuivaine.
Loomse valgutarbe katteks peaks keskmine inimene tarbima (ära sööma) päevas:
a) kas 14 g munavalku (kaks 63 g või kaks ja pool 50 g raskust kanamuna);
b) või 16 g piima-või kalavalku (s.o. 0,48 l “talupiima” 3,3% valku või 0,57 l “poepiima” 2,8 % valku või 103 g roogitud räime);
c) või 18 g lihavalku (s.o. 115 g peekoni söödavat osa).
Tegelikus elus on õige tarbida neid kombineeritult, kuid eelistades seejuures piima vähemalt 50% loomse valgu kogutarbest (kui põhilist kaltsiumikandjat igapäevases toidus).
Taimse valgutarbe katteks peaks keskmine inimene tarbima päevas:
a) kas 366 g ülesõela või kroovnisujahust nn. täisteranisuleiba/saia (8,2% valgu- ja 44,3% veesisaldusega);
b) või ja eelistatult kõikvõimalikke leiva, kartuli, juur- ja puuviljade ning marjade ja roheliste taimelehtede kombinatsioone.
Minimaalselt loomseid ja taimseid rasvasid ning taimeõlisid.
3. Loomse valgu tootmiseks looma- ja linnukasvatuses kulub u. viis korda suuremas koguses taimset ja loomset valku ning väga palju tehnilist energiat (elekter, vedel- ja tahked kütused). Erinevate taimede, nende tootmistehnoloogiate ning biokonverterite (veis, siga, broiler, munakana) rakendamine põhjustab väga suuri erinevusi loomse valgu saagises ja energia kulus 1 ha põllumaa või ühe aasta keskmise inimese kohta.